laupäev, 21. jaanuar 2012

Veerikul oli pidalitõbiste varjupaik


See maja oli nõuka ajal ja veel hiljemgi Muuli toidukauplus.

Schulmanni pargi ja Ilmatsalu tänava vahelisel alal võis näha veel üht puudesalka, mis tähistas endise Muuli talu asukohta. Nüüd paiknesid siin mõned halliks värvitud korralikud elumajad. See oli Muuli leeprahaigete varjupaik. See asutus tekitas võõrastes teatud kõhedust, ent alevirahvas oli Muuliga harjunud. Ja ega selle elanikke suurt näha polnudki. Vahel harva marssis neist mõni kinnikaetud näoga Ilmatsalu tänavat pidi linna nahahaiguste kliinikusse, kus professor Paldrok ravis neid süsihappelume ja kullapreparaatidega. Sagedamalt aga sõitis professor ise Muulile, istudes mõtlikul näol voorimehe troskas ja toetudes kahe käega oma jalutuskepile.

"Supilinn minu elus" lk55-56, Robert Looga

Minu isal olid tekkinud sidemed ülikooli professori, kuulsa Paldrokiga. Kord ostis üks sakslasest väikeettevõtja isalt küttepuid ja rääkis isale, et Paldrokil olla toiduga väga raske, kuna tal ei ole mingit kõrvalteenistust. Selle peale ütles isa:"Nii kuulus mees ja näljas. Tema leiutas leeprahaigete tarvis ravi ja nüüd ei ole tal isegi süüa."
Ja siis tehti meil kodus toidupakk. Saime sellelt saksa ärimehelt Paldroki aadressi (ta elas kusagil Kalevi tänaval) ja mind saadeti toidupakki viima.

"Sõja ajal kasvanud tüdrukud" lk 298-299, Viivi Eelmäe

Kommentaare ei ole: