laupäev, 29. november 2014

Punakuued platsis

Ta saabub Moskvast otseteed,
sest kõik, mis kotis taadil,
kõik võiduaasta kingid need
on saatnud Kremlist Stalin.

Felix Kotta "Mudilaste näärilaul", 1945


reede, 28. november 2014

Jõulud alanud, kuusk ja Jõmmu juba Raekoja ees


Ülikooli uus autahvel

Nõukogude ajal oli autahvel peahoone fuajees, 40 portreefotot ülikooli töötajatest, praegusel on 43 pilti.


kolmapäev, 26. november 2014

reede, 21. november 2014

Kirjanike maja skulptuur

 "See peab seisma siin platsi peal," ütles linnapea. "Vaadake, eks pea ta ju siin seisma, või mis teie arvate? Ja mina tulen teda avama."
Annie M.G.Schmidt "Viplala lood", lk 22


Skulptuur tehti ühe etenduse reklaamiks lühikese elueaga tuhaplokist, aga loodame, et ta kaunistab veel mõnda aega meie linna.

Jätame tegija nime meelde - Kahrut Vilbaste, praegu skulptuuriosakonna 3.kursuse üliõpilane.


pühapäev, 16. november 2014

Upub või ei upu - uus veemärk

 Kalevite kange poega
Laskis teha kena laeva,
Uhke lodja ehitada,
Mis ei puusta painutatud,
Ega luusta ehitatud,
Ega vasesta valatud,
Teraksest ei olnud tehtud.
Fr.R.Kreutzwald "Kalevipoeg", lk 250


neljapäev, 13. november 2014

Betoonil

Vastuseks küsimusele, mis koletu roppus mustaga üle on värvitud, panen siia eelmise pildi sellest kohast.

teisipäev, 11. november 2014

Pikakõrvaline

Vanas põlves hakkasid Hundi kõrvad pikaks kasvama. Õhtuti võttis ta käärid kätte, istus tiigi äärde ja
kärpis hiljukesi kõrvu.
“Piinlik lugu,” pomises ta endamisi, “eeslikõrvad kasvavad pähe.”
Sügis oli käes. Päike paistis, lehed langesid. Kuldseid krabisevaid vahtrakäppi – nii nimetas Hunt vahtralehti – olid kõik kohad täis.
Hunt tuli kuldkollaste kallaste vahel sinava tiigi äärde, võttis käärid pihku ja vaatas vette.
Veest vaatas talle vastu morn hundinägu, hallid karvatutid kõrvas, kõrvad ise veidralt töllakil nagu hobusel.
“Kui ma neid täna lühemaks ei lõika, siis homseks on eeslikõrvad peas,” mõtles ta.
Hunt istus, jalad rippu, kivile ja kallutas pead.
Küll oli see kurb pilt – hall Hunt konutamas sammaldunud kivi otsas keset sinetavat tiiki.
“Egas midagi,” ohkas ta. “Hakkame aga pihta!” Ja säksaski vasaku kõrva küljest tüki maha. 
krimpsutas nägu, istus natuke aega kinnisilmi, vaatas uuesti vette ja lõikas ka parema kõrva küljest tüki maha.
“Puhkan pisut,” mõtles Hunt kõvasti ja vaatas üles.
Sinises sügistaevas sõitis Karupoeg valge pilve peal ja laulis tuntud pilvelaulu.
“Valged pilved on kui valgelakka ratsud,” üürgas ta.
“Mis temal viga,” mõtles Hunt. “Tema kõrvad ju ei kasva, tal pole midagi häbeneda, varsti jõuab sõber Siili poole, hakkavad kahekesi teed jooma. Oi jah!...”
Sergei Kozlov "Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg Hundi ära päästsid", 1988
















laupäev, 8. november 2014

Pintsel Tartus!









Meil on kevadest saadik veel sama kunstniku töö:

reede, 7. november 2014

"Tüüpilised indiviidid" Kivisilla galeriis

Tartu on minu jaoks "kultuurilinn" ning see teadmine on taustaks kõigele, mida ma selles linnas näen. "Kultuurilinn" - see on minu Tartu motiiv, see nimi määrab minu armastuse tema vastu ja tekitab ka meelehärmi, kui olude sunnil põrkan kokku tõikadega, mis nimetatud kujutelma lõhuvad.
Juri Lotman "Tartu kui kultuurimärk", 1987


Ülikooli peahoone kirik

 
 1902.aastal peeti Tartu Ülikooli 100.aastapäeva. Vene tsaaririigi valitsus kinkis sel puhul ülikoolile kellatorni, mis paigaldati õigeusu kiriku kohale, mis oli 1894.a ümber ehitatud meteoroloogia kabinetist. Torn oli peahoone katusel 1920.aastani.

Nõukogude ajal oli kiriku ruumides raamatukogu (seminarka), praegu on prorektori kabinet.